Mul oli sel päeval kõik valesti hommikust peale. Magasin sisse, sest telefon oli tühjaks saanud ja äratus ei töötanud. Jõudsin tööle hiljaks – muidu oleks see võib-olla andestatav, aga just sel päeval ootas ülemuselt ettevalmistatud ettekannet. Mu läpakas otsustas täpselt siis tarkvarauuendust teha, mis võttis 20 minutit. Lõuna ajal valasin kohvi oma särgile. Õhtul, kui ma lõpuks välja sain, sadas vihma ja mul polnud vihmavarju.
Jõudsin koju läbimärjana, väsinuna ja täiesti läbi põlenuna.
Istusin diivanile, vahtisin lakke ja mõtlesin: "Miks ma tegelikult vaeva näen?" See oli üks nendest hetkedest, kus kõik tundub mõttetu. Ma ei tahtnud kedagi näha, ei tahtnud rääkida, ei tahtnud isegi telekat vaadata. Tahtsin lihtsalt kaduda.
Ja siis meenus, et mu sõber Marko oli kunagi rääkinud, et tema sellistel päevadel mängib natuke
eth kasiino. "See ei tee elu paremaks," ütles ta. "Aga see aitab unustada, et täna oli sitt päev."
Ma polnud kunagi varem krüptokasiinos mänginud. Aga sel õhtul tundus see õige. Ma ei otsinud võitu. Ma otsisin midagi, mis viiks mu mõtted mujale. Ja kui ma kaotan 20 eurot, mis siis? Täna oli niikuinii juba kõik läinud.
Avasin arvuti. Olin kuulnud, et eth kasiino mängud on kiired ja lihtsad. Registreerisin end ühte kohta, mida Marko oli soovitanud. See võttis kaks minutit. Deposiidi tegin oma Ethereum rahakotist – mul oli seal natuke, mida olin ostnud aasta tagasi ja unustanud. Panin sisse 25 eurot.
Valisin mängu, mis tundus lihtne. Kolm rulli, üheksa rida, mingid smaragdid ja teemandid. Ei mingit keerulist boonust, ei mingit segadust. Lihtsalt vajuta spin ja vaata.
Esimesed kümme minutit olid nagu meditatsioon. Kaotasin 5 eurot. Võitsin 2 tagasi. Kaotasin uuesti. Mitte midagi erilist. Aga mu mõtted, mis olid enne kohvitäpil ja vihmasel tänaval, hakkasid tasapiku rahunema. Ma ei mõelnud enam ülemuse peale. Ma mõtlesin ainult sellele, mis järgmine spin toob.
Siis tuli esimene päris võit. 12 eurot. Tundsin, kuidas mu suunurgad tõusid. See polnud suur summa, aga see tundus nagu märk – et võib-olla ei ole kõik nii lootusetu.
Jätkasin. Väiksed panused, rahulik rütm. Kaotasin 4, võitsin 6, kaotasin 2, võitsin 11. Olin umbes 5 eurot plussis. Aga mis veel tähtsam – ma ei mõelnud enam oma halvale päevale. Ma olin kohal. Siin. Praegu.
Ja siis, umbes 35 minutit hiljem, juhtus see.
Ma olin just vahetanud mängu – seekord mingi seiklusteemaline, aardekaartide ja kompassidega. Panin panuse 0,30 eurot. Vajutasin spin. Rullid peatusid. Mitte midagi. Teine spin. Mitte midagi. Kolmas spin. Mitte midagi. Mõtlesin juba, et vahetan tagasi. Aga miski ütles mulle – "veel üks".
Vajutasin neljandat korda.
Rullid läksid käima aeglasemalt kui tavaliselt. Nagu oleks mäng ise tahtnud, et ma vaataksin. Nad peatusid. Ja siis – kõik sümbolid, mis olid laiali, hakkasid liikuma. Nad kogunesid keskele. Ekraan hakkas särama kuldse valgusega. Number tuli aeglaselt – 15... 35... 55... 78... 92 eurot.
Ma istusin vait. 92 eurot. See oli peaaegu neli korda rohkem, kui ma olin sisse pannud. Mu süda lõi rütmist välja. Ma ei teadnud, kas naerda või nutta.
Naersin.
Naersin nii kõvasti, et mu kass, kes magas diivaninurgas, vaatas mind etteheitvalt. Aga ma ei saanud peatuda. See oli nii absurdne. Halvim päev kuu jooksul, ja siis see.
Võtsin 80 eurot kohe välja. Jätsin 12 eurot kontole. Järgmisel hommikul oli raha mu pangas.
Aga tõeline võit ei olnud raha. Tõeline võit oli see, et ma ei lasknud halval päeval end võita. Ma leidsin viisi, kuidas paus teha, kuidas unustada, kuidas naerda.
Nüüd, mitu kuud hiljem, mängin ma endiselt. Aga ainult siis, kui päev on tõesti sitem kui tavaliselt. Siis avan ma selle eth kasiino konto, panen sisse väikse summa ja vajutan spin. Mõnikord võidan paar eurot, mõnikord kaotan. Aga see ei ole enam oluline.
Oluline on see, et ma tean nüüd, kuidas oma pead puhastada. Kuidas hingata. Kuidas lasta lahti.
Ma olen õppinud, et kõige suuremad võidud ei ole need, mida sa pangakontol näed. Nad on need, mida sa tunned sees. Rahulikkus, mis tuleb pärast pikka päeva. Tunne, et sa said hakkama. Et sa ei lasknud elul end maha matta.
Mu sõbrad küsivad vahel, miks ma ikka mängin. Ma ütlen neile: "Sellepärast, et ma tean oma piire. Ja sellepärast, et see tuletab mulle meelde, et isegi kõige halvemal päeval võib juhtuda midagi head."
Täna õhtul on hea päev. Ma ei mängi. Aga homme, kui vihma sajab ja kõik läheb valesti, siis võib-olla avan selle konto uuesti.
Sest sa ei tea kunagi, millal õnn ootab sind nurga taga. Ja see teadmine – see on rohkem väärt kui ükski number.
Mina oma õnne leidsin ühel lootusetul õhtul. Ja see muutis kõike.
