Vihma sadas nagu ämbrist kallaks. Istusin oma üürikorteris Tartus, dressipüksid olid juba kolmandat päeva jalas, ja kass istus mulle sülle. Mitte sellepärast, et tal oleks külm. Vaatasin lihtsalt mingit mõttetut sarja ja kerisin telefonis edasi. Vahepeal vilkus reklaam, siis mingi tuttav postitas oma hommikukohvist. Igavus hakkas juba seinu mööda üles ronima.

 

Nägin, et üks vana koolivend oli jaganud mingit linki. Mitte et ma teda eriti usaldaks – viimati, kui kohtusime, rääkis ta mulle, et teeb kümnendat korda kuus uut dieeti. Aga silm jäi pidama. Vajutasin.

 

See viis mind aadressile https://vavada.solutions/et/ . Ma polnud seal varem käinud. Ausalt. Olin alati mõelnud, et online kasiinod on natuke… noh, kuidas öelda. Sellised kohatud reklaamid jalgpallimängude vahel, kus mingi ülipuhas mees naeratab nagu oleks just võitnud lotoga. Aga teisipäeva õhtul ja kolmel kohvil polnud mul paremat teha.

 

Registreerimine võttis umbes kaks minutit. Rohkem läks aega, et meeles pidada, millise e-posti ma üldse kasutasin asjadeks, mis polnud töö ega pangateated.

 

Panin sisse 20 eurot.

 

Kaks kümmet. Naturaalne. Lihtsalt sellepärast, et proovida. Tegin kohvi, võtsin küpsised välja ja mõtlesin, et keerutan mõned korrad mingil lihtsal mängul. Mitte live kasiino, mitte pokker. Midagi sellist, kus on puuviljad ja numbrid. Sa tead küll.

 

Esimene viis minutit oli täiesti tavaline. Kaotasin veidi, võitsin tagasi. Tundsin, kuidas õlad lõdvestusid. Kui kass hüppas lauale ja ajas mu tassi ümber, oli mul vaja paberit – aga ma ei saanud ekraanilt enam silmi ära.

 

Ja siis see juhtus.

 

Ei mingit suurt fanfaari. Ei kergeid. Lihtsalt – numbrid klõpsasid. Kõik read said täis korraga.

 

Ma ei karjunud. Ma ei hüpanud. Vaatasin ekraanile. Siis kassile. Siis kohviplekile laual.

 

Seal seisis: + 8450 eurot.

 

Tundsin, kuidas veri läks esmalt kikivarvust üles kõrvaotsteni. Siis naeratasin. Siis jälle vaikselt, sest ma ei uskunud veel. Klikkisin uuesti. See oli ikka seal.

 

Teine kord, kui ma linki mainin: ma ei oskagi öelda, miks just see õhtu nii eriline oli. Võib-olla sellepärast, et ma olin täiesti kaine ja rahulik. Tavaliselt ma ei tee selliseid asju. Aga midagi ütles: proovi veel. Panin uue panuse. Väikese. Mitte rohkem kui 5 eurot. Tundsin, et aju üritab mulle seletada mõistlikkust, aga käed tegid ise. Ja link ise – ma ei tea, lihtsalt tundsin, et https://vavada.solutions/et/ on just see koht, kus ma tahan sel õhtul olla. Mitte sellepärast, et see oleks “õnnelik sait”. Aga sellepärast, et seal polnud mingit survet. Lihtsalt keerutad, vaatad, naerad.

 

Ma ei võitnud enam suuri summasid. Aga see polnudki point.

 

Point oli selles, et ma tundsin ennast nagu 10-aastaselt, kui leidsin taskust 20 krooni, mida polnud oodanud. Selline puhas, kerge rõõm. Mitte ahnus. Mitte “nüüd panen kõik sisse”. Ma võtsin võidu välja. Jätsin natuke sinna, sest mõtlesin, et keerutan homme veel – mitte võitmise pärast, vaid selle õhtutunde pärast.

 

Kell oli siis juba peaaegu kolm öösel. Kass magas. Vihma polnud enam. Aknast paistis taevas, kus pilved olid just rebenenud lahti. Tundsin, nagu oleksin natuke rikkam. Mitte raha pärast. Või okei, raha ka.

 

Aga rohkem selle tunde pärast, et elus juhtub vahest asju, mida sa ei plaani. Sa lihtsalt oled õiges kohas, valel ajal. Või õigel ajal. Ma pole selles päris kindel.

 

Kolm päeva hiljem ostsin uue kohvimasina. Vana jooksis juba kaks aastat imelikult. Ja iga kord, kui see masin teeb müra, mis kõlab nagu mootorsaag, naeratan.

 

Mitte võidu suuruse pärast. Aga selle meeldetuletuse pärast, et vahel on sul lihtsalt hea õhtu. Ja see on kõik. Ja see on täiesti piisav.